Paburitsipunane on küpse marja värv. Mõtlen, et nii nagu paburitsipunasel marjal on piisavalt aega oksa küljes rippuda, enne kui ta sealt maha pudeneb ja kõduneb, nii on minulgi piisavalt aega veel olemas olla, mõelda, kirjutada, joonistada, maalida. 
Lapsena ma ei mõelnud kunagi, et ma ei oska, et see pole midagi väärt, mis ma teen. Ma lihtsalt maalisin oma maailma sellisena nagu see parasjagu oli ja tundsin rõõmu. Tundsin õhinat ja kirge veel keskkoolieaski, kui laotasin lauale paberi ja värvid. Aga vanemaks saades läks see rõõm kaduma asendudes pideva võrdlemise ja hinnangute andmisega. Läks palju aega, et kaotatut taas üles leida. Ja kui ma siis viimaks suutsin lõpetada oma tööde tulutu kõrvutamise nendega, kelle töid ma imetlen, leidsin ka vabaduse luua just mulle ainuomasel moel. Maalida ja kirjutada. Häbenemata. Valge tühi paber mu ees ei tekita enam hirmu, et äkki ma rikun selle ära, hoopis põnev on, et mis sinna tuleb...
Loosung seemnepakkidel lubab aiapidajatele, et istutades oled sa õnnelik. Olen päri. Aga mitte üksnes istutades, pühendudes millegi loomisele oled sa õnnelik ja su enese pisike maailm saab sellest parim paik. Vähemalt ajaks, mil lood ja unustad kõik muu.

Lootuses, et minu tegemised võiksid ka kedagi teist puudutada, jagan neid teiega.
Tere tulemast!